Finantskriis

Finantskriis ehk rahanduskriis on olukord, milles ^[1]

• raha nõudluse-pakkumise vahekord on paigast ära ja turutehingute teostamine on raskendatud või muutunud võimatuks;
• raha kasutajad pole valmis seda enam maksevahendina tunnistama usalduse kaotuse tõttu.

Raha nõudluse-pakkumise vahekorda rikutakse, kui Keskpank – iseseisvalt või valitsuse survel – hakkab kontrollimatult emiteerima sularaha või keskpanga digiraha ning seda kopteriraha põhimõttel välja jagama, kommertspankadele laenama või nendelt võlakirju kokku ostma (nn kvantitatiivse lõdvendamise poliitika raames). Raha nõudluse-pakkumise vahekorda rikuvad ka kommertspangad, kui nad väljastavad suurel määral krediiti (tänapäeval on see muutunud eriti lihtsaks tänu panga enda digiraha emissioonile) ja seda tagasi nõudes vähendavad turu likviidsust (vt võlaraha). Rahanduskriis võib tekkida ka panganduskriisi järelmina.

Totaalne rahanduskriis tekib siis, kui turuosalised keelduvad ametlikult käibiva raha (valuuta) vastuvõtmisest. Selline olukord tekib reeglina hüperinflatsiooni järelmina olukorras, kus käibel oleva raha hulk ületab kordades saadaolevate kaupade ja teenuste koguväärtuse.

Finantskriisi olukorras kaotavad finantsvarad suure osa oma nominaalväärtusest. 19. ja 20. sajandi alguses olid paljud finantskriisid seotud pangajooksudega või olid põhjustatud üldisest majanduslangusest. Finantskriisina võidakse käsitleda ka börsikrahhe, finantsmullide lõhkemist, rahakriise või riigi maksejõuetust.^[2][3] Finantskriisid vähendavad otseselt ainult teoreetilist rikkust ja ei mõjuta tingimata reaalmajandust. Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel toimus aastatel 1970–2010 maailmas 208 finantskriisi, mis tähendab et keskmiselt oli igal aastal kümnel riigil probleeme oma rahasüsteemiga!

Finantskriisiga kaasneb üleriigiline majanduslangus, mis omakorda toob ettevõtetele kaasa negatiivseid majandustulemusi. Näiteks kannavad eksportivad ettevõtted valuutakursi muutumise tõttu kahjumit, mis omakorda mõjub negatiivselt kogu ettevõtte jõudlusele.^[4] Tegelikult on finantskriis hoopis majanduslanguse tagajärg, mitte aga selle põhjustaja. Kuigi esialgne krahh saab alguse just finantssektorist, siis kriisi käigus on suurem rõhk just teistel majandussektoritel.^[5]

Finantskriisil on kaks peamist põhjust.

• Juhuse tahtel võtab suur osa hoiustajatest korraga oma raha pangast välja. Selle tagajärjel ei suuda hoiustajad enam ratsionaalselt mõelda, tekivad paanikaolukorrad, mistõttu satub pank raskustesse.
• Finantskriis on majandustsükli loomulik osa. Allakäik majanduses põhjustab pankade vara vähenemist ja pangad ei suuda endale võetud kohustusi enam täita. Siiski ei ole finantskriisid täiesti juhuslikud majandussündmused, vaid need tulenevad hoiustajate infoteadlikkusest ja ohutundest. Piisava koguse negatiivse informatsiooni korral tunnevad hoiustajad, et nende vara on ohus, ning see suunabki neid raha hulgi pangast välja võtma.^[6]

Finantskriisi käigus tekib eri finantssektorites krahhiolukord.

• Panganduskriis on selline olukord, kus ettevõtete ja eraisikute võlakohustused kasvavad suureks ning laenude tagasimaksmisega satutakse rahalistesse raskustesse. Selle tagajärjel langevad kinnisvara ja väärpaberite hinnad, laenuintressimäärad tõusevad mitu korda ja kapitalivood aeglustuvad.
• Kinnisvaramullide puhul on tegemist olukorraga, kus varade hind kasvab kõrgemaks, kui on nende oodatava tulu nüüdisväärtus. Sellega kaasneb mulli lõhkemise oht, mille korral kinnisvara hinnad kukuvad järsult ja turuosaliste hulk väheneb.
• Valuutakriis kujutab endast olukorda, kus fikseeritud valuutakursiga riik on sunnitud devalveerima oma riigivaluutat. Selle tagajärjel ei pruugi riik olla võimeline maksma tagasi endale võetud finantskohustusi, mis omakorda põhjustab riigi maksevõimetust.^[7]

Finantskriisi lahendamiseks pakub riik koos keskpangaga likviidsuse ja kapitalituge. Eraldi tehakse seda vaid siis, kui erasektoris leitud lahendused ei ole viljakad või piisavalt tõhusad. Esmase kahju kriisidest kannavad finantsraskustes krediidiasutuse omanikud, juhatus ja nõukogu. Eestis lahendavad finantskriise Eesti Pank, Rahandusministeerium ja Finantsinspektsioon.^[8]

Paljud majandusteadlased on välja pakkunud teooriaid finantskriiside tekkimise ja vältimise kohta. Nende vältimise meetodite osas puudub aga konsensus, mistõttu ei õnnestu finantskriise alati vältida. Mitte ükski kriis ei ole aga kaugelt äratuntav.